Kali ja Tavi (ქალი და თავი): 6 august

Hommikut alustasime suure koristamisega ja asjade pakkimisega, kuna rohkem me Tbilisis võib-olla ei ööbi. Zura tuli meile hommikul järgi ja manime müriseva mootoriga Jvari kirikusse, mis kuulub UNESCO listi. See ehitati 4. sajandil esimense kristliku kuninga Miriani poolt. Legendi järgi St. Nino võttis kaks viinapuu vääti ja sidus need oma juustega kinni moodustades risti. Nagu kõikide kirikute puhul, mis mäe otsas asuvad, olid vaated väga ilusad. Ja nagu ka kombeks on vaatamisväärsuste juures bazaarid, kus nad müüvad Gruusia traditsioonilisi suveniire/snäkke.

Kuidas kaks erinevat jõge kokku saavad.

St. Nino ja ta juustega kokku põimitud viinapuu oksad.

Jvary Monastery

Iga suurema vaatamisväärsuse juures on bazaar. Siin olid ka mõned koerad.

Seal mäe otsast asus kirik.

Edasi läksime Samtarvo nunnakloostrisse, kuhu on maetud uhkelt kiriku sisse kuningas Mirian, kuninganna St. Nino ja papi Gabriel. Viimasest on Zural olemas isegi mälestused, sest ta käis Samtarvos tihti oma onu tõttu, kes oli “black priest”. Väidetavalt peale Gabrieli surma hakkas maa seest õli tulema, mis tervendas inimesi, eks usk aitab. Seal kirikus olid nunnad nii ranged, et nad tulid kohe ütlema meestele, et nende seelikud, mis nad ümber sidusid ei kata põlvi.

Uksed on alati nii ilusti dekoreeritud.

Roosiaiad.

Mehed seelikutes, kuna lühikeste pükstega saadeti tagasi :)

Kuningas Mirian ja ta naine St Nino.

Edasi kõndisime Mtskheta vanalinnas, mis millegi pärast meenutas Tallinna vanalinna, kuigi tänavad olid suuremad ja majad väiksemad, juhu siis õhkkond oli sarnane. Vanalinnas asus Svetitskhoveli 12 apostli katedraal, mis on võimas. Sellel on suur siseõu, rohelise-punase värviga kohati ja katedraali kaitseb suur müür. Katedraali sees oli omakorda väike kirik ja postike, mida kiriku suuremaks ehitamisel, ära ei lammutatud. Erinevus võrreldes teiste kirikutega oli see, et seal ei olnud nii palju ikoone, seintel olid säilinud veel vanad seinamaalid ja hauad olid maa sees - mõni tasa põrandaga ja mõnest pidi ettevaatusega mööda kõndima, et otsa ei koperdaks.

Mskheta

Katedraali kaitseb müür.

Katedraali vastas on Õnnepalee.

Katedraal.

Suur aed

Hauadkivid.

Katedraali sees.

Osa on kulunud jõudsalt.

Kaugemalt vaade sisemusse.

Pühapleiss.

Vana kirikut ei lammutatud ära.

Järgmine peatus oli Gori linn, mis on Stalini sünnikohaks. Seega pidime ju ometi käima tema muuseumis. Meile mõlemale tuli üllatuseks kui suur võib tegelikult üks inimesekultus olla. See muuseum oli väga suur, sadu pilte Stalinist ja ta emast, Stalinist ja ühest väiksest rõõmsast lapsest, vaibad tema näoga. Loomulikult veel jäädvustused Jalta, Potsdami jt konverentsidelt ja tema isiklikust elust - nagu näiteks teisest klassist kolmandasse üleviimise tunnistus, pilt tema matemaatika õpetajast jne. Sürr pleiss. Saime käia ka tema erarongivagunis, kuigi sinna sai ainult grupiga. Me aga olime mõnusasti terve see aeg olnud Sloveenia? reisigrupiga ja siis meid lasti ka kiiresti sisse. Samuti oli säilitatud Stalini sünnimaja, kus ta elas oma 4 esimest eluaastat.

Stalin.

Stalini muuseum :)

Vaibad.

Tunnistus, et on viidud üle järgmisse klassi ja matemaatika õpetaja.

Laud Kremlist.

Surimask

Uhke ehitis.

Stalini sünnikodu on alles jäetud.

Erarong.

Luksus.

Väga huvitavaks ja must-see kohaks oli Upslithike linn. See oli kivisse raiutud ja seal elas kuningas Tamara (note: Tamarat kutsutakse kuningaks, mitte kuningannaks, sest ta oli nii tugev ja võimas). Käike ja koopaauke oli nii palju, aga kohati oli näha kui detailselt see oli ehitatud, sest isegi näiteks lagedesse olid süvistatud kindlad mustrid-jooned. Maas olid igalpool augud - ma arvasin, et veekogumiseks. Välja pääsesime kivist linnast põgenemistunneli kaudu, mis viis jõe äärde.

Marjad kasvasid Blueberry Hallis.

Blueberry Hall.

1 column Hall.

Vana linn.

Vaatega.

Nutikas.

Selline see linn välja nägi,

Laed olid isegi ilusasti kivisse raiutud.

Kirik. Kunztizaaliz.

Tavi ja veinipotid.

Kitsad trepid.

Nüüd oli aeg minna Zura tädi juurde, kus me ööbime. Nad elavad väikses külas, mis meie mõistes võiks tegelikult täitsa linn olla. Mis meid Taviga hämmastama pani oli see, et kuigi me olime juba harjunud lehmadega maanteede peal, tuli üllatusena, et neil on kõik loomad vabakasvatuses - sead, hobused, lambad, kanad, lehmad jt kõnnivad vabalt tänavatel. Zura tädil on ainult kanad, pardid, haned, kes jooksevad aias ringi. Eks minu jaoks oli alguses veidi hirmutav nõnda paljude lindudega nii lähedal koguaeg olla, aga harjub kiiresti ära. Aias kasvatavad nad samu asju mis meiegi - tomatid, kurgid, petersell, paprika. Kuid mis on meie jaoks veidi eksootilisem ja mida leiab Gruusia aiast- hurmaad ja viinamarjad. Nüüd ma saan aru, miks viinamarjamaitselised kommid/joogid vms on sellise maitsega nagu nad on. See on täpselt selle sama tumeda viinamarja maitsega, mis neil siin kasvab. Meie tõime pererahvale liha, leiba ja arbuusi, mis siis tunnike hiljem maitsvate söökidena laual oli. Ma pean ütlema, et Gruusia leib on super hea - nii pehme ja mõnus. Koduvein maitses minu jaoks kui lahjendatud koduõunamahl, mis on veidi käärima läinud. Siin on kombeks koguaeg toost öelda, ja ma arvan, et õhtu peale tuli neid oma 20 kindlasti. Alustasime söömaaega kella 6 paiku ning lõpetasime kell 1 öösel. Õhtul magama minnes oli kuulda šaakalite hääli. Oleme tõepoolest looduses ja päris grusiinidega.