Kali ja Tavi (ქალი და თავი): 2 august

Jõudsime Tbilissi hommikul kell 4. Pakkide kättesaamisega läks üllatavalt kaua aega, võib-olla selle pärast, et peale meie lennuki saabus samal ajal ka üks teine lennuk. Tavi soovis endale SIM kaarti saada, kuid ainuke punkt, mis polnud lahti, oli GeoCell ehk Telia. Seadsime sammud takso poole. Küsisime mitmelt taksolt hindu, aga kõik tahtsid saada umbes 50 Geli. Lõpuks nõustusime ühe noormehe poolt pakutud 35 rahatähega. Sõitsime oma Marcose hotelli poole, kuid taksojuht sai valesti aru ja viis meid linna. Meie ööbimiskoht pidi aga olema lennujaama lähedal. Kui ta aadressi nägi, ütles ta kohe, et seal me ei ööbi - olevat kahtlane ja mõttetu kant. Me ikka soovisime sinna minna, kuna broneering oli tehtud. Viis ära, tühistasime broneeringu ja läksime tagasi linna, et magada 5h taksojuhi tuttava juures, kellele ta enne traati tõmbas. Magamiskoht maksis 50. Kokku sõitis ta maha tõenäoliselt 40km, kuid maksma pidime ikka 35. Kutt pakkus välja, et ta on meie isiklikuks autojuhiks kui soovime ringi reisida Gruusias. Ise autoga sõita olevat kulukam ja palju, palju riskantsem. Võtsime ta telefoni nr ja ütlesime, et mõtleme ta pakkumise peale. 6 päeva eest küsis ta 500$, mis iseenesest ei tundu väga ulmeline kui arvestada, et normaalse auto rent maksab alates 55 kohalikust + bensiin.
Puhkasime ennast enam-vähem välja ning jäima ootama korteri perenaist, kes tulles jällegi hakkas oma teist korterit meile maha parseldama. Meil oli veel 3h aega airbnb korteri check-inini, seega kasutasime aega mõistlikult ja läksime oma kahe suure matkakotiga otsima GeoCelli esindust. Kui kohale jõudsime, oli ukse peal silt, et on suletud. Tulles mäest üles, raskete kottidega, kuumal päeval, tundus see ülekohtune, et just täna on see kinni. Ostsime selle asemel jäätist ja seadsime sammud enda kodu poole. Peatusime pargis, kus puhkasime jalga ning nautisime seda väikest vihmasobinat, mis tõi meile veidikenegi kosutust. Edasi läksime teise esindusse, mis asus ca 2 km eemal. Vahemaad tunduvad väiksed, aga tegelikkuses see mägedest üles ja alla minek on palju aja- ja energiakulukam. Tee peale jäi Public Servise Hall, kus plaanisime väikse WC pausi teha. Sisse astudes tundus kõik nii ebamaine, sest kogu paberimajandus, mis meil käib läbi interneti, tehakse seal. Majast välja astudes sain diagnoosiks tsüstiidi, mis viieks minutiks rikkus tuju ära. Samas midagi peab ikka ju reisil valesti/halvasti minema - juhu see on see. Käisime Telias ära, saime Gruusia SIM kaardi ja läksime koju. Kodus tegutsesime kindlustusega ja otsisime välja haigla kuhu minna. Enne, aga kui ravima hakkasime, pidime ikka veidi lõbutsema ka. Valisime sihtkohaks loomaaia!

Meie esimene ööbimispaik.

Vaade

Bridge of Peace. 5 minuti jooksul kui me seal seisime, tikkus meie juurde vähemalt 5 erinevat inimest, kes kutsusid meid veini maitsma ja tuurile. Kui me ütlesime viisakalt ei, siis nad ka kohe taandusid.

Public Servise Hall.

Kõndisime GeoCelli. Tüüpilised tänavad.

Sõit loomaaeda maksis ainult 4 kohalikku ja loomaaia pilet 1. No 30 eurosendiga ei saa isegi mitte pulgakommi Eestis. See, mis me seal aga nägime, oli kindlasti rohkem väärt. Sürreaalne, PETA südamerabandus, euro-nõudele ei vastanud tõenäoliselt peaaegu mitte ükski asi. WC oli maas auk, mille vastu mul iseenesest ei ole midagi, sest ka Koreas oli näiteks selline asi normaalne. Kuid puurid ja piirded, anna olla kui palju nalja meil sai. Tegime tiiru ka nõukaaegse vaaterattaga, mis samuti maksis 1 GEL, ning mis samuti turvalisuse testi ei läbiks. Kuna kõik oli seal nii odav, siis rammisime veel veidikene elektriautodega teineteist (turvavöösid njetu), sest nii kui nii on haiglasse minek ja kui mingi vea juurde saab, siis polegi väga hullu.

Esimene pilt, mis meil sissetulles tervitas. Loomi njetu.

Salajane tee sebrade juurde. Ei tundu just kõige ilusam loomaaed :)

Sebra põrnitseb. Tabalukuga on värav kinni.

Me eeldasime, et ahvid ei põgene elektriaia tõttu, sest see on nii ebaloogiline, et kuidas nad välja ei roni oma aedikust.

Sebra ikka põrnitseb.

Meeldetuletus.

Osasid loomi sai katsuda... kuigi see pole vast kõige targem mõte. Samas, kuna sa ikka saad Eestis sellist nalja teha.

Opossum turvavärav. Ime, et ta sealt läbi ei mahu.

Piisonite aedik, katki. Nagu ka kõik muu seal.

Katkise aia ette on pandud prügikastid, reaalselt ainuke asi, mis takistab loomadel välja tulemast.

WC-d olid tüüpilised augud maas. Paber peab alati endal kaasas olema.

Vaaterattas, millega sõitsime, ja mis maksis 1 GEL=30 senti.

Vaade oli ilus.

Sõitsime ka autodega.

Loomaaia juurest pidime minema mäest üles ja tee peale jäi Gruusia sõja mälestustahvel surnute nimedega, mida valvasid kaks valvurit ja mille ees leegitses tuli. Käisime niisama läbi ühest ülikoolist, vaatasime näitust, mis tehniliselt oli lihtsalt mingi kogumiseruum. Onkel oli ka veidi üllatunud meist - juhu siis mitte keegi ei käi seal peale üliõpilaste. Lõpuks jõudsime valitud haigla ette, kuid mis tuli välja, et see oli ainult kella 6ni avatud ja 24/7 tähendas seda, et peab ette helistama. Jalutasime parki, kus tahtsime väikse söögipausi teha, kuid lükkasime seda edasi, sest söögi asemel võib ju hoopis minna 100st trepiastmest üles narkoärikate juurde. Treppide lõpus oli naise kuju ja kuju all mingid kahtlased tegelasid. Ilma suurema mõtlemispausita suundusime alla tagasi. Tõenäoliselt ehitati see NL auks Gruusia "vabastamise" tänamise eesmärgil, sest aastateks oli märgitud suurelt 1941-1945. Pargis olid veel tennise-, korvpalliväljakud, pinksilauad, lastele mänguväljakud ja tivoli. Üks väheseid asju, mis häirib on see, et nii suurtes parkides pole teeviitasid, et kus mis asub... ja kui on, siis juhised on kahtlased - sellest hiljem botaanikaaias. Peale jalutuskäiku otsustasime oma õnne proovida ja minna apteeki - äkki on võimalus, et müüvad antibiootikume niisama ka ja tuligi välja, et müüvad! Veel ei julgenud osta, sest kindlustus pidi tagasi helistama ja ütlema, et missugune haigla asub kõige lähemal meie kodule, ning mida saab külastada ilma probleemideta. Kõnet ei tulnud ja otsustasime täita kõhtu sushiga. Võib kahtlemata öelda, et see sushi on olnud üks parimaid, mida söönud oleme. Isegi Sushicity Tartus ei ole nii tasemel. Kuna oli pimedaks läinud, siis läksime poest läbi ja koju. Ostsime mahlase ja magusa 11kg arbuusi tee pealt, mis maksis 5 kohalikku. Koju jõudes saime lõpuks jalgu puhata ja nautida arbuusi ja Gruusia veini koos Ciprinoliga.